Järelkaja – JCI Akadeemia Fukuyamas

Kristjani emotsioonid 26. korda toimunud JCI Akadeemialt Fukuyamast!

Tere kallid sõbrad ja kojakaaslased!

Tervitan Teid kõiki selles mõnusas jahedas Eestimaa suves! Suve algul sai pidevalt viibitud +30 ja kuumemas kliimas ning kodune parasvööde on mõnusaks vahelduseks.

Kohe pärast Eurokonverentsi olime perega kolm nädalat Põhja-Kreekas Halkidikis, mis kohalike sõnul on kogu Kreeka kaunim turismisihtkoht, Nad ei olnud enne seal muide eestlasi näinud. Soovitan kõigile, kes ei viitsi eriti kaugele sõita!

Tagasi puhkuselt jõudsime 02. juulil ja kohe järgmisel hommikul vara alustasin lendamist Jaapanisse, Fukuyamasse, kus toimus järjekorras juba 26. JCI Akadeemia.

Ütlen kohe, et tegemist oli minu jaoks täiesti erakordse, fantastilise, maagilise ja imelise kogemusega. Ma ei oska seda emotsionaalset ja mõttemaailma muutvat tõuget veel päris täpselt sõnadesse panna.
Lisaks on see koht, kus PEAB käima iga kodalane, kes on EVP või DP kohale valitud.
Seal moodustub reaalne järgmise aasta globaalne JCI meeskond, toimub sõbrunemine ja eelduste tekkimine pikaajaliseks sisukaks koostööks. Asjata ei anta kõikidele lõpetajatele tiitlit “Global Networker”. See on koht, kus omandatakse teadmised, kuidas vähemalt peaks üks ülemaailmne rahvusvaheline aktiivsete kodanike ühendus toimima ning millised on olulisemad põhitõed. Iseeasi on muidugi nende teadmiste reaalses elus rakendamine.

Olin eelnevalt meie NPP Ojari ja NP Kaspari poolt korralikult ette valmistatud ja ootasin juba huviga, mis minuga toimuma hakkab. Amsterdamis kohtusin Hollandi DB Rob´iga ning edasi lendasime koos
Tokyosse ning sealt kiirrongiga Fukuyamasse (ca 600 kilomeetrit Tokyost edelas). Pärast kokku ca 26 tunnist reisimist jõudsime sihtkohta.

Terve programm, mis sai alguse neljapäeval ja pidi lõppema järgmise nädala reedel, oli äärmiselt detailse ajakavaga paika pandud ning minu üllatuseks peeti sellest väga täpselt kinni. Jaapanlaste külalislahkus ja hoolimine on enneolematu. Sa tunned igal sammul, et sa oled oodatud ning sinu heaolu on neile kõige tähtsam. Meid toideti ja joodeti nagu kuningaid, pakuti mitmekülgset kultuuriprogrammi ning viidi koolituste vahepeal erinevaid vaatamisväärsusi vaatama, kohalike elanikega kohtuma jne.

Mul oli kolm päeva võimalus veeta kohalikus peres, kellega kohtudes oli tunne, et jõudsingi koju. Pereprogramm ning algkoolide külastamine, kus lapsed olid ilmselt kuude viisi valmistanud ennast meie külastuseks ette, võttis üldjuhul alati silma märjaks. Kui meie ühiskonnas oleks tavapärane kas või natukenegi samapalju austust, vastutustunnet ja hoolivust nii enda, teiste inimeste ja meid ümbritseva keskkonna vastu, siis muutuksid paljud tänased probleemid olematuks.

Koolitusprogrammi alguses moodustati kokku 19 meeskonda, kus oli üldjuhul 4 ülemere (overseas – jaapanlaste jaoks välismaalased) delegaati ning 4-5 jaapani kohalikest kodadest pärit delegaati. Kokku oli meil 74 overseas ja 88 jaapani delegaati. Jaapanis saab igast kohalikust kojast osaleda üks delegaat ning kehtib põhimõte – kes ees, see mees. Jaapanis on täna 697 kohaliku koda, seega konkurents on tihe. Jaapani delegaadid maksavad akadeemias osalemise eest suurusjärgus 1000 eurot, mis katab osaliselt ka overseas´ide kulud. Nende jaoks on see summa nende endi sõnul igat senti väärt.
Koolitusprogramm oli tipptasemel ning siinjuures teen suure kummarduse meie treeneri Lars Hajslundi ees, kes oli JCI President 2006 aastal.
Treening toimus Omoyari vaimus ning alateemaks oli Tsunagari. Rõhuti meeskonnatööle, isikliku vastutustunde olulisusele, hoolimisele, konkreetsete sihtide seadmisele, fookuse säilitamisele jne.
Kui meie vanemad õpetasid meile ja meie õpetame jätkuvalt oma lastele, et ära tee teistele kunagi seda, mida sa ei taha endale tehtavat, siis hoopis paremini mõjuks kasvatus stiilis, et tee teistele seda, mida teine sinult kõige rohkem ootab või vajab.

Praktilise poole pealt töötasime läbi järgmise aasta JCI presidendi Shine Bhaskarani poolt kokku pandud 2014 tegevusplaani tööversiooni ning tegime sinna omapoolsed ettepanekuid. Maailmakongressil Rio de Janeiros saame juba kõik selle töö tulemustega tutvuda.

Tõdeti ka seda, et üldjuhul on enamus rahvuskodades 8-12 kohalikust kojast liiget, ühendades 150 – 300 liiget. Kasvu takistuseks peetakse rollide ebaselgust ja fookuse kadumist, ei tajuta iga üksiku kojaliikme vastutust ja kahesuunalisi kohustusi vastavalt tema positsioonile kojas. Lihtliikmel kohalik kogukond-kohalik koda, kohaliku koja juhatusel kohalik koda-rahvuskoda, rahvuskoja juhatusel rahvuskoda – maailmakoda ning maailmakojas maailmakoda-globaalne kogukond.

Pean tunnistama, et meeskonnaga mul vedas – JCI Estonia, JCI Germany, JCI Mexico ja JCI Malaysia. Lisaks jaapanlased, kellest õnneks minu buddy rääkis rahuldavalt inglise keelt ja sellest oli meeskonnatöös palju abi. Ühes toas olin koos Saksamaa järgmise aasta presidendi Christianiga ning lisaks meie buddyd Teru ja Kato. Christianiga saime väga lähedasteks ning sellest on kindlasti järgmisel aastal kasu JCI Estonia ja JCI Saksamaa koostööle rahvusvahelisel tasandil. Saate juba ilmselt isegi aru, et kooslus Saksamaa-Eesti ei saanud kuidagi kahe silma vahele jääda.:)

Üldiselt olid kõik meeskonnad, kus oli keegi tugevast Euroopa riigist, paremini organiseeritud ja võtsid koolitusprogrammist viimast. Võin Teile kinnitada, et Eesti koda on järgmisel aastal väga heades suhetes Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia, Hollandi, Soome, Portugali, Shveitsi, Türgi ning Iirimaa rahvuskodadega. Kui siia lisada Nordic gruppi riigid, siis peaks olema kõik eeldused sisukaks ja tulemuslikuks koostööks olemas.

Utsukushī natsu negau (ilusat suve soovides)
Kristjan Täht
Eesti Ettevõtlike Noorte Koda – JCI Estonia
Executive Vice President 2013

© Copyright 2018
JCI Estonia MTÜ I Reg nr: 80089741 I jci@jci.ee

facebooktwitteryoutube